airbnb

Et peaks Rooma kohta kirjutama.. aga kui keegi sinna või mujale reisimas, siis saab kasutada www.airbnb.com/c/anup951, et saada soodustust!

Läksime kloostrisse

Siin on kohhutavalt palju kirikuid, vanu kloostreid jne... aga tekkis huvi, kas on mõni tegutsev klooster ka?
Meie lähedal on Santa Caterina del Sasso, mille koondnimi on léremo - nagu erakla vms. Seal küll toodetakse ja tehakse midagi, lisaks toimuvad missad aga ta pole ikkagi klooster.
Kuna neljapäeval oli vaba päev, siis uurisin, kas tõesti ümbruskonnas ühtegi kloostrit pole ning leidsin ühe Orta järve lähedusest... Monastero dei SS. Pietro e Paolo - ehk siis Peeter-Pauli klooster. Vaatasin kodulehelt küll, et on uuemat sorti hooned aga arvasin, et mingi vana kloostri maadel või et on vana kirik vms aga polnud... täiesti paari-kolmekümne aastane värk ehk siis kloostri kontekstis täitsa tutikas. Seal kloostris on Benediktiini mungad ning nende päevaplaanis on siis olulisel kohal (lisaks palvetamisele) töö ja vaikimine. Toodavad päris põnevaid moose, mett (osa mett on küll kusagilt mujalt - vendade juurest vms) ning alkohole (mille pudeli ilmselt sinna maha unustasime). Aga minna oli kummaline, nagu ikka on mägiteed kitsad ja ühe söögikoha juurest otsustasime jala edasi minna, sest ei teadnud kuidas üleval parkimisega lood on... vaated olid muidugi superkenad.

See vasakpoolne nukk järvel, mille vastas väike punn 8saar), see ongi Orta.

Igatahes jalutasime natuke ning tundus, et silt ütleb, et edasi ei tohi minna, õnneks tuli kõrvalolevast majast välja üks mees, kes siis juhatas meid kirikusse

siis tekkiski arusaam, et kogu kupatus on ikka suhteliselt värske ja uus.

Sealt akendest sai megaarmsasse sisehoovi kiigata - purskkaev, lilled jne... ilumeelega on munkadel kõik hästi :)
Aga muidu oli kompleks selline:


See esimene mees otsis meile ühe munga, kes läks järgmise munga ja juurde, kes juba hakkas oma töökindaid käest võtma, et meile seletama hakata aga siis tuli kusagilt välja veel üks munk, kes pisut rohkem inglise keelt rääkis ning tegi meile väikse tiiru - söögisaal (laudade ja toolidega), millest juhatas väiksemasse ruumi, kus oli pink kaetud ning istumiskohad põrandal - seal siis oli ca 10 inimese nõud ootel. Midagi ta rääkis, et süüakse vaikuses ja kuulatakse Jumala sõna vms.
No ja jõudsime siis uuesti kirikusse ja sinna ta meid jätta tahtiski. Tema käest saime teada, et nurgasolevad vineerkapid ongi tabernaakel ja teine mingi olulise kraami hoidmiseks, ilusamas kapis oli Piibel.
Kummaline mulje jäi, sest esmalt tundus, et klooster ootab külalisi - kõik juhised jne on kodulehel olemas aga samas kohal ei ole ühtegi suunavat silti, et kuhu minna ja mida teha.
Aga moos on hea ... proovisime pähkli-kakaomääret ise ka järgi teha :)

Kultuuriprogramm

Kuna Angera on ühtlasi ka suvituspiirkond, siis toimub siin rohkelt üritusi. Nagu näiteks kontserte:

See plats ei ole päris järve ääres vaid järgmise tänava ääres on üks väljak ning aeg-ajalt toimuvad seal tasuta nö tõsisema muusika kontserdid.

Eelmisel õhtul pidi olema ilutulestik aga see lükati edasi laupäeva õhtuks, sest ilmateade lubas äikest. Iseenesest on see täiesti tavapärane, et lubab äikest mitu päeva jutti ja siis öösel paar tundi sajab aga neil läkski täppi, tõesti hakkaski tunnike enne ilutulestiku aega sadama ning loodus organiseeris ise ilutulestiku.

Ilutulestik iseenesest oli nagu lennushowgi Angera-Arona ühisüritus.

Järvel

Linnud on siinkandis julged.... aga me ostsime täispuhutava paadi ning läksime järjekordselt järvele.

Genova

Nädalavahetusel oli mõte minna Veneetsiasse aga väsimus oli sees ning tekkis mõte, et läheks mere äärde. Mitte, et Veneetsia kusagil sisemaal oleks aga seal oleks ainult turism, sest mu meelest ei ole seal eriti sellist ujumiskohta ning Veneetsiast tahaks rohkem asju endasse ahmida, mitte lihtsalt kulgeda. No ja siis jäi kogemata FB grupis silma soovitus minna Genovasse ja ümbruse randadesse ning ilma suurema uurimiseta saigi sinna mindud. Veneetsiasse oleks pidanud juba reede õhtul startima, et kusagil lähemal valmis olla ja hommikul linna minna, nüüd sai aga mõnusalt öö veel kodus magada ja laupäeval startida.

Sõitsime suhteliselt pikalt mööda kiirteed aga enne viimast mäge sai maha keeratud ja vaadatud, mis mägede vahel toimub ja kuidas seal elatakse. Genova oli alguses šokk, sest jõudsime just sinna kus oli raudtee ja suured kaubasadamad, ümbritsev linnaosa kah pigem ligadi-logadi. Aga õnneks mulje muutus peagi. No esmalt otsisime nõks viisakama koha, parkisime auto ja läksime sööma. Sest Itaalia noh, see tähendab et lõuna on 12-2 ja pärast oled näljas. Aga siis kui kõht täis ja olemine tugevam, siis võtsime kätte ja sõitsime natuke edasi-tagasi ning leidsime ranna, kus end korra vette kasta. Siin ju suhteliselt palju tasulisi randu ning kui tahad alla tunni rannas olla ja eelkõige selleks, et end vees jahutada, siis tundub suht tobe päevitustoolide ja päikesevarju eest maksta. Meil vedas, täiesti juhuslikult jäi ette tasuta rand ning seal oli isegi WC olemas, duššid kah. Mingi kohvik või asi oli vist ka aga seda ei pannud alguses tähele ja väga polnud huvi ka.

 

Nagu piltidelt näha, siis rahvast oli päris rohkelt ning ääremärkusena peaks mainima, et hommikul tullakse juba enne 8 randa, mõned lahkuvad 9-10 vahel, samal ajal kui teine osa rahvast alles saabub.

Aga siis olime värsked ja jõudu-jaksu täis ning võtsime suuna tagasi Genovale... 

Auto pargitud, leidsime vaatamisväärsuse nimega  Sant' Andrea kloostri säilinud ristikäik. Edasi võtsime suuna vanalinnale, kus oli üllatavalt vähe rahvast.

Kui ma nüüd segi ei aja, siis see võiks olla Sant' Agostinu kiriku ristikäik... aga kindel ei saa olla. Oli siis ainulaadne kolmnurkne klausuur. Kirik sai sõjas pihta ning see on ümber ehitatud muuseumiks.

 Ja kõik see kadunud rahvas oli Piazza de Ferradi nig via XX Settembrel, kus parasjagu käimasoleva puhkpilliorkestrite festivali rongkäik käis.

 Keset platsi on uhke pronkspurskkaev.

Need pea- ja poetänava sammastealused jalakäijate teed olid selle palavusega supermõnusad... kiviparkett ja laemuster oli igal majal erinev ja omamoodi, nii et vahelduseks pillimeestele ja -naistele sai ka neid vaadatud. Eriti kahju oli soomlastest, need olid ikka põhjamaadesse sobivas tumedas ja mitmekihilises rõivastuses... aga noh, ilu nõuab ohvreid ja rongkäigus tuleb ju täies toreduses olla. Väga põnev ja erinev oli see orkestrite värk.

Linn oli kaunis künklik, või pigem mitmetasandiline... mittekohalikuna läks muidugi aega, et leida need nurgatagused trepid aga siiski. Meri ja mäed... 

Õhtul sõitsime rannikut pidi nõks lõuna poole...Cinque Terre jääb mõneks järgmiseks korraks. Ega väga kusagilt mere äärde ei saanud, alailma aiad ees ning rannik on üsna järsk.

Kaktuseaed:

Hommikul pärast ujumist ja söömist panime auto natuke teise nurka ning kolasime veel linnas ringi. Kulda nad armastavad, seal tänaval oli rohkelt kulda-karda.

Selle müüri kohalt kolis linn 3-4 korrust kõrgemale... aga müüri sisse olid ehitatud korterid jne, mõni auk oli veel küll tühi, st et renoveerimata ja eksklusiivsete korteritena välja rentimata või maha müümata.

Ja vaade ülevalt alla:

Jõudnud San Lorenzo kiriku juurde istusime maha ja nägime oranžis mingit orkestrit lähenemas...aga nad ei marssinudki mööda vaid tulid rahva sekka tšillima. Ja kui nad üks hetk platsile poolkaare moodustasid, siis hakkas ka rohkem rahvast trepiastmetele istuma tulema ning saime päris pika kontserdi, mis oli täiega lahe. Tegemist oli Copenhagen Showbandiga ning lisaks pillimeestele oli 3 tantsupoissi ja 2 tantsutüdrukut ka.

 

 

Neil pidi olema komme teha koos pealtvaatajatega pilti.

Kirik on siis kohalik Toomkirik, kus on kõik arhitektuuristiilid, mis sealkandis läbi käinud, ka esindatud. Me küll kirikut ennast pikemalt ei uudistanud  - elamuste hulk oli piisav.

 Tänaval oli turg... see kannel tekitas nostalgiat!