Sõitsime suhteliselt pikalt mööda kiirteed aga enne viimast mäge sai maha keeratud ja vaadatud, mis mägede vahel toimub ja kuidas seal elatakse. Genova oli alguses šokk, sest jõudsime just sinna kus oli raudtee ja suured kaubasadamad, ümbritsev linnaosa kah pigem ligadi-logadi. Aga õnneks mulje muutus peagi. No esmalt otsisime nõks viisakama koha, parkisime auto ja läksime sööma. Sest Itaalia noh, see tähendab et lõuna on 12-2 ja pärast oled näljas. Aga siis kui kõht täis ja olemine tugevam, siis võtsime kätte ja sõitsime natuke edasi-tagasi ning leidsime ranna, kus end korra vette kasta. Siin ju suhteliselt palju tasulisi randu ning kui tahad alla tunni rannas olla ja eelkõige selleks, et end vees jahutada, siis tundub suht tobe päevitustoolide ja päikesevarju eest maksta. Meil vedas, täiesti juhuslikult jäi ette tasuta rand ning seal oli isegi WC olemas, duššid kah. Mingi kohvik või asi oli vist ka aga seda ei pannud alguses tähele ja väga polnud huvi ka.
Nagu piltidelt näha, siis rahvast oli päris rohkelt ning ääremärkusena peaks mainima, et hommikul tullakse juba enne 8 randa, mõned lahkuvad 9-10 vahel, samal ajal kui teine osa rahvast alles saabub.
Aga siis olime värsked ja jõudu-jaksu täis ning võtsime suuna tagasi Genovale...
Auto pargitud, leidsime vaatamisväärsuse nimega Sant' Andrea kloostri säilinud ristikäik. Edasi võtsime suuna vanalinnale, kus oli üllatavalt vähe rahvast.
Kui ma nüüd segi ei aja, siis see võiks olla Sant' Agostinu kiriku ristikäik... aga kindel ei saa olla. Oli siis ainulaadne kolmnurkne klausuur. Kirik sai sõjas pihta ning see on ümber ehitatud muuseumiks.
Ja kõik see kadunud rahvas oli Piazza de Ferradi nig via XX Settembrel, kus parasjagu käimasoleva puhkpilliorkestrite festivali rongkäik käis.
Keset platsi on uhke pronkspurskkaev.
Need pea- ja poetänava sammastealused jalakäijate teed olid selle palavusega supermõnusad... kiviparkett ja laemuster oli igal majal erinev ja omamoodi, nii et vahelduseks pillimeestele ja -naistele sai ka neid vaadatud. Eriti kahju oli soomlastest, need olid ikka põhjamaadesse sobivas tumedas ja mitmekihilises rõivastuses... aga noh, ilu nõuab ohvreid ja rongkäigus tuleb ju täies toreduses olla. Väga põnev ja erinev oli see orkestrite värk.
Linn oli kaunis künklik, või pigem mitmetasandiline... mittekohalikuna läks muidugi aega, et leida need nurgatagused trepid aga siiski. Meri ja mäed...
Õhtul sõitsime rannikut pidi nõks lõuna poole...Cinque Terre jääb mõneks järgmiseks korraks. Ega väga kusagilt mere äärde ei saanud, alailma aiad ees ning rannik on üsna järsk.
Kaktuseaed:
Hommikul pärast ujumist ja söömist panime auto natuke teise nurka ning kolasime veel linnas ringi. Kulda nad armastavad, seal tänaval oli rohkelt kulda-karda.
Selle müüri kohalt kolis linn 3-4 korrust kõrgemale... aga müüri sisse olid ehitatud korterid jne, mõni auk oli veel küll tühi, st et renoveerimata ja eksklusiivsete korteritena välja rentimata või maha müümata.
Ja vaade ülevalt alla:
Jõudnud San Lorenzo kiriku juurde istusime maha ja nägime oranžis mingit orkestrit lähenemas...aga nad ei marssinudki mööda vaid tulid rahva sekka tšillima. Ja kui nad üks hetk platsile poolkaare moodustasid, siis hakkas ka rohkem rahvast trepiastmetele istuma tulema ning saime päris pika kontserdi, mis oli täiega lahe. Tegemist oli Copenhagen Showbandiga ning lisaks pillimeestele oli 3 tantsupoissi ja 2 tantsutüdrukut ka.
Neil pidi olema komme teha koos pealtvaatajatega pilti.
Kirik on siis kohalik Toomkirik, kus on kõik arhitektuuristiilid, mis sealkandis läbi käinud, ka esindatud. Me küll kirikut ennast pikemalt ei uudistanud - elamuste hulk oli piisav.
Tänaval oli turg... see kannel tekitas nostalgiat!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar