Laupäev, 30. juuni 2018

Intra, Verbania ja Lama Gangchen Albagnano Healing Meditation Centre

Ilm oli palav ja minul veel reisist väsimus sees, siis läksime autoga vastaskallast avastama... igal pool pilte ei teinud aga nägime Borromeo saari teise nurga alt ja siit ka väike vaade Intrale.

 ja väike küsimus arhitektidele-inseneridele - miks need majad topeltmüüridega on?




Need lössis õhupallid järve ääres, need peaks olema Verbania teater
Googeldasin paremaid pilte ka, sest ise ei taibanud lähemalt teha.



Teater on suht värske (vist 2016?) ja selle kohta näeb infot: http://www.archilovers.com/projects/175341/cem--centro-eventi-multifunzionale.html

Aga siis jätkasime sõitu mäkke ning leidsime Bee linnaksese lähedal Lama Gangchen Albagnano Healing Meditation Centre





tähelepanu veepüssidele ;)


Hakkasime templist ära tulema aga siis tuli üks vana munk (toodi autoga ukse ette) vist Lama Gangchen Rinpoche ja meid kutsuti tseremooniast osa saama. Saime Lama käest ka südamlikud kivikesed pihku.

Tseremoonia kujutas siis seda, et kui munk oli oma kohale istunud (kesksel ja kõrgemal), siis sahmiti ta ümber ja ta ees oleva taimedega laua ümber toimetada ning samal ajal istusid kesksest postist kahel pool rida munkasid, kus ühe ees oli mikrofon ja sinna loeti paberilehtedelt mingit teksti. Paberilehed olid nagu A4 riba (1/5 kõrgust ehk) aga neid oli oma 5cm kõrgune virn kindlasti, võib-olla isegi kõrgemad virnad. Mingi tädike tõi neile tasse ja jooki ning samal ajal oli ka lihtrahvast, kes lihtsalt kuulas.

Teisipäev, 19. juuni 2018

lennukist


  

Tundus, et lennuk lendab üsna Angera kohalt aga paraku ei saanud telefoni pildistamiseks lennuki aknast välja torgata.

  






Pühapäev, 17. juuni 2018

juhtub

Kui elada suhteliselt kesklinnas ja kiriku lähedal, siis vahel juhtub... mingi kord nägime kiriklikku protsessioonirongkäiku, siis seekord oli mingi puhkpilliorkester ja täitsa palju rahvast neid kuulamas. Telefoni tõin filmimiseks muidugi alles siis kui nad lahkusid. Rõdult filmisin, seepärast on näha nagu on...

Reede, 15. juuni 2018

Bulgaaria

Veel enne Eestis käiku jõudsime Bulgaaria eesistumise lõpu puhul osaleda rahvakultuuri etteastetega õhtusöögil. Mugav ju, kui maailm tuuakse koju kätte :) Söök ei olnud küll kohalikust nii palju erinev, välja arvatud magustoit, mis oli nagu türgilik või kreekalik või...



Alkoholist oli valikus rakia, mis on kohalik kange naps, punane ja valge vein (mõlemat soovitan) ja õlu (sellest ma ei tea midagi aga tundus täitsa OK).


 Tantsijad-lauljad olid Milaanost, st seal elavad bulgaarlased. Mehi oli 2 (tundus, et isa ja poeg) ning naisi terve hulk. Nii kõrvaltvaatajana oli vahva see, et vahetati riideid... kingi ka.








 Lauldi ka, vist vähemalt üks tüdruk oli pime. Lauaseltskonnast on nha üks naine, kellega koos anti-gravity trennis käin... väidetavalt pole ta itaallanna, sest pärit on hoopis Pisast. Ma pole veel hästi aru saanud, mis värk neil Pisaga on.






 Terava ninaga pastlad.




 Lõpukummardused.... tegelikult enne seda kummardust sai ka koos nendega tantsida. Bulgaaria juurtega inimesed olid hästi äratuntavad, sest neil tulid need sammud kohe palju-palju kiiremini. Üks tantsija oli ikka suht vana mees aga pea kõik tantsud tegi kaasa.




Pühapäev, 10. juuni 2018

Parco Regionale Camo dei Fiori

Olles juba alustanud mägede vallutamisega tuli mõte, et kui me elame siin mägede keskel, siis tuleks järgmine tipp ette võtta.
Varese pool asub looduspark vms nimega Parco Regio
nale Camo dei Fiori ning selles pargis tundusid olema ka mäed. Vähese googeldamisega ilmnes netiavarustest ka koduleht:  http://www.parcocampodeifiori360.it/wp-content/uploads/mappasentieri/Index.html ja sealt sai valitud pealtnäha otsetee Forte di Orino'sse.

Võtsime siis suuna Gaviratesse, kust see tee alguse sai... kusjuures kodulehel antud alguspunkti ei suutnud GoogleMaps ega Waze tuvastada. Aga samas on tore, et sellised infolehed iga raja kohta olemas on, sest tänu sellele panin jalga oma matkabotased, mitte sandaalid ning kuna mu sportlikud sandaalid on aja jooksul (eilne näitas) suureks läinud, siis olid botased õigeim valik... noh kui palavus välja arvata.
Kusjuures, google mapsis olid need rajad katkendjoonega peal, nii et leidsime probleemideta raja alguse... paraku ei läinud küll kogu matk nii mugavalt aga siiski - vähemalt algus läks hästi.
Vaatasime veel, et mitu varianti kuhu minna, et kui ära väsib, siis jääme mõne vahepealse punkti juurde pidama. Aga neid vahepealseid punkte me ei näinudki. Järgmine pilt on juba sealt, kus näitas vaid ühte suunda üles ning sealt oli veel ca 30 mintsa astumist.


 Aga üles me jõudsime... oli vaadet ja oli ka päris palju inimesi. Mõned olid ka rattaga, pikemat teed mööda tulnud. Ja üldse mitte eriti sportlikke inimesi oli ka.












 Tegemist oli siis kindluse varemetega. Natuke puhkust, söömist, vaadete nautimist ja tagasitee alaku. Ette võin öelda, et allasaamine oli kiirem (ja ülessaamine aeglasem) kui märgil näidatud.

Mitmel pool on siin rohkelt maasikaid tee ääres... aga ei maksa kadestada - need pole eriti maitsvad. Ma isegi ei viitsinud enam maitsema hakata.