reede, 27. aprill 2018

Teisel pool järve

Teisipäeval oli riiklik püha ning streikivasse GPSi sai sisestatud Nebbiuno, ehk siis linnake vastaskaladal. Kiirteed ei tundunud kutsuvad ning otsustasime sõita pikki rannikut. Kuna teel on linn linna otsas ning millegipärast sõitsid massid, siis kusagil Castelletto sopra Ticino ja Arona vahel olime korralikus ummikus aga siis läks rahulikumaks ja mingi hetk läks tee mäkke. Esimese peatuse tegime tee ääres oleva kabeli juures. Tegelikult oleks tahtnud varemgi peatuda aga ei leidnud ühtegi turvalist kohta, vahel oli tunne, kas vastutulev autogi mööda mahuks, ammuti ei tule siis mõttele autot parkida.

Kabeli kõrval oli juba üks auto ning inimesed olid oma "põllulapil" tegutsemas. No vaade oli ju ilus... aga sellises mägises kohas aiakese omamine on kahtlemata hea treening. Ma ei tea, kas selle kõrvalt jääks aega vaate nautimiseks?



neil oli tehtud diagonaalis minev tee, aia tagant oleks võinud ka otse allapoole jalutada aga see ei tundunud just ettevõtmisena, mida tavaliste rihmikutega ette võtaks.

Nendelt piltidelt peaks olema näha kastmissüsteem - kuidagi tuleb ju selline asi ka lahendada.




Neitsi Maarja asemel oli Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi.

Sealt mõnikümmend meetrit edasi läks täiesti ametlik matkarada... sinna praegu ei läinud, kinnised jalanõud tundusid kohasemad.



Siis jõudsime Magognino linna, kirikus käis Missa. Kui meie kirikus on vähemalt nädalavahetusel palju rahvast, siis selles kirikus oli vaid paar inimest. Oleks jäänud Missale aga külm hakkas... ei olnud külmaga arvestanud ning autos polnud ka ühtegi jakki või salli. Aga see rääkimisviis ja olek on neil Preestritel ikka täitsa teine kui Eestis. Palju vabam ja emotsionaalsem.


Kirikust tehtud pilti millegipärast telefonis polnud (see läks kuumaga lolliks aga Google aitas) vastas asuvast lasteaiast on. See oli vast ka kõige kõrgem koht sellel teekonnal... päris kindel muidugi pole.


Teel:


Kuidagi jõudsime Brisinosse (enda meelest sõitsime tagasi aga juhtus, et hoopis edasi... ilmselt oli tee, millele GPS meid saata tahtis ebanormaalselt kitsas ja otsustasime laiema tee kasuks, mis oligi ringiga)






Isegi mänguväljakul oli Neitsi Maarja... mänguväljak oli kiriku ja tee vahel.

Lõpetuseks paar vaadet Nebbiunost. Tegelikult vaatasime veel natuke ringi aga telefoni aku oli tühi, nii et pilte pole.


Lõpuks jõudsime tagasi ning siis oli tulnud juba kahel korral läbitud linnast meil, et saab küll tulla jalgratast ostma. Nii et sõime ja sõitsime tagasi... tahtsime osta meesteratast aga välja oli tõstetud naistekas. Meesteratta hind oli 10€ võrreldes kuulutusega langenud ja seltskond üsna lõbusas meeleolus. Švipsis itaallasi polnudki enne näinud, aga ikka täitsa umbkeelne värk. Kui aju kokku kiilus ning enam itaaliakeelseid numbreid ei tundnud, siis tuli naine appi ja näitas sõrmedega :) Kokkuvõttes sai 2 ratta ostul veel 10€ sujuvalt hinnast alla ning kuigi kohvist olime keeldunud (kell 9 õhtul), siis klaas proseccot suruti ikkagi pihku ning nii sai ost vormistatud. Peremees tuli neid veel autosse tõstma.

teisipäev, 24. aprill 2018

Kõnniteed ja ratturid

See on täiesti müstiline, et sellistel teedel, kus puudub teeperv, sõidab nii linnas kui maanteel täiesti arvestatav hulk jalgrattureid. Tänavad on tihti nii kitsad, et kõnnitee jaoks ruumi ei ole, nii et need kohati katkevad, kohati on nii kitsad, et kaks inimest üksteisest mööda ei mahu ja kohati on autoga sõites tunne, et nüüd tuleb küll läbimahtumiseks kõht sisse tõmmata.

Maanteedel on lisaks tavainimestele ka päris palju maanteerattureid - korralikud spetsriided, kiivrid jne. Ilmselt on see mägine kant treenimiseks soodne, samas mulle tundub hirmutav - just need kitsad teed.

siin on aed tänava joonel, väravast väljudes astud otse liiklusse
tüüpolukord, kus kõnnitee lihtsalt kaob ja ülekäigurada lõpeb vastu maja

Ja vahel on kõnnitee, see on aga nagu eriti laiade astmetega trepp... st lapsevankri või ratastooliga üsna lootusetu juhtum. Ratastoole on aga (vanade inimestega, keda lükkab mõni noorem) üllatavalt palju, hommikul järve ääres jalutades on tavapärane 2-3 näha. Lapsevankreid on see-eest vähem, täna tuli kaks noort ema vastu aga üldiselt näen pigem suuremaid lapsi kas rattaga sõitmas või mänguväljakutel aga imikud on kodus või kusagil peidus.

Samal ajal on jällegi promenaad topeltlai ja tänava vastasküljel mahub välikohvikute ja restoranide ning majade vahel jalutama küll.... kuni mõni restoran järsku oma laienduse majast sõiduteeni on tekitanud või mõni vana maja teeni ulatub.


Prügimajandus

Prügisorteerimine on siinkandis nõks teine kui Eestis ning eriti kui elada väikemas majas, on see päris keeruline meeles pidada. Meil siin on seinal kalender, mis päeval millist prügi välja viiakse. Kalendris on neid sorte rohkem kui meil vaja läheb, vaesekesed, kel kõik need eri liigid koguda vaja.





Kuna meil on 6-korteriga maja ning hoovis ruumi prügikastidele, siis ongi seina ääres 5 prügikasti, kuhu vastavalt sorteeritud prügi panna tuleb ning ei pea konkreetseid päevi jälgima. Aga need, kel on vaja igat liiki prügi kotiga tänava äärde tõsta, nemad peavad seda kalendrit täpselt jälgima, lisaks peavad jälgima, et iga prügi õiget värvi kotti saaks, samuti olen näinud, et väikesed prügikastikesed tõstetakse siis tänava äärde ning need pead pärast tuppa tagasi toimetama. Selles Lavano Mombello tornikestega maja puhul näiteks oligi selline süsteem, nii et kui maja ümber tutvumisringkäiku tegin, oli näha pruune kastikesi nii 3-4 tükki veel lõuna ajal vedelemas. Ja kui sellisel juhul prügi õigel ajal välja ei vii, siis peadki järgmist korda ootama.

Mida me siis kogume? Paber (mille sisse käib ka tetra-pak pakend, seega mahlapakid käivad paberi alla), plastik (mahlapaki kork käib hoopis siia), biojäätmed, klaas (jällegi mitte ainult) ja tavaprügi. Patareid viiakse poodi (nagu meilgi), sest tegemist on erilise jäätmega.


PLASTIK
 KLAAS
 SEGA
 PABER/PAPP
 BIOJÄÄTMED

pühapäev, 22. aprill 2018

Sesto Calende

Maggiore järve lõunapoolseim linn on Sesto Calende, mis pea topelt suurem kui Arona, Angera või Ispra... nii Haapsalu suurune.

Järv saab otsa ning algab Ticino jõgi, mis suubub Po jõkke.... kolasimegi seal ringi ja tutvusime ümbrusega.






San Bernardino kirik



Tegelikult on oluline vaatamisväärsus hoopis San Donato klooster aga sinna jõudsime tagasiteel poekottidega, nii et pildi järgmine kord. Ehk saab siis aimu ka, mis seal tegelikult toimub. Kloostri hoovis oli lastele spordiplats aga kas ka klooster kui selline tegutseb, ei tea.

laupäev, 21. aprill 2018

Arona

Kuna meil on siin sadam ja kohe üle järve paistab üks linnake, siis otsustasime seda väisata... eks avastamist ole veel aga esimeseks jalutuskäiguks selles päikeses ja palavuses täiesti piisas.

sihtkoht üle järve

allpool vaade Angerale ja meie kindlusele vastaskaldalt


 mägise linna värk.... on majad, siis aga mägi


tavaline segunõu vms oli ümbritsetud puukoorega - täitsa lahe lillepoti ümbris ju!

 mingi jupp promenaadi oli remondis, nii et jõudsime järve äärde tagasi (aga kõvasti kõrgemal)

Ronisime veel edasi, nüüd jõudsime Arona kindlusesse, millest on vaid varemejupid järel aga puude ja taimede juures on tahvlid nimedega, keskel tiik kilpkonnadega ja rohkelt muru, kus puhata. kohvik on ka aga nii palavaga veel süüa ei taha.







Piilusime kirikusse, see ootas vist matuse algust, sest ukse taga oli kirstu jaoks alus ning mälestusteraamatuke.




Palju stiilisem kui tavalised varikatused - onju!

 Vihmavarjud... Under colours Arona.



 Üks teine kirikuke või kabel.... samuti täiesti inimtühi. Praegu tuvastasime 3 kirikut aga võib-olla on neid seal veel.